Allikas: Põlva Talurahvamuuseum
"Karilatsi aeg Miksikese"

TALU – maavaldus koos hoonetega, mis on omandi- või kasutusõiguse alusel talupidaja valduses.
Talud jaotati suuruse järgi:
Suurtaludeks – üle 50 ha
Täistaludeks – 30-50 ha
Normaaltaludeks – 20-30 ha
Väiketaludeks – kuni 20 ha

Väiketaludes tehti kogu töö pereliikmete poolt, eesotsas peremehega.
Keskmistes taludes kasutati hooajatöödel abitööjõudu.
Suurtalus töötas palgaline tööjõud. Suurtalude kõrgeim vorm oli latifundium, kus ka tööd juhatas palgatud tööjõud. (hiljem mõisad ja suurmajandid).
Vähimate väiketaludena esinesid kääbustalud, mis ei suutnud ära kasutada oma talu tööjõudu (näit. käsitööliste talud).

TALUPOEG – põllumajanduslik väiketootja, kes oma pere tööjõuga ja lihtsaid tööriistu kasutades harib kas talle kuuluvat või renditud maad, tootes enda tarbeks ja selleks, et täita talle pandud kohustused (andam, koormised).

Eesti talupoeg kujunes I aastatuhandel e.Kr., kui tekkis paikne asustus ja algeline põlluharimine. Senine kogukondlik eluviis kindlustatud asulais hakkas asenduma üksikperede ja talulise asustusega.

13.saj. alguses koosnes Eesti ühiskond valdavalt vabadest talupoegadest – kogukondlastest, kes harisid üksikperedena nende pärilikus valduses olevaid põlispõlde. Ühiskonna heaks kandsid nad mitmesuguseid kohustusi.
16.sajandi alguseks oli enamik Eesti talupoegi kaotanud põhilised isiklikud vabadused. Pärisorjuses talupojad jagunesid:
adratalupoegadeks, üksjalgadeks, vabadikeks (popsideks) ja mõisateenijateks.

Kõige arvukamalt oli adratalupoegi, kelle nimetus tuli adramaade järgi arvestamisest.
15.sajandil loeti adramaa suuruseks 8-12 hektarit.

PEREMEES – talupoeg, kes talu ja sinna juurde kuuluva maa raha- või naturaaltasu või teokoormuse eest maahärralt kasutamiseks on saanud ja kokkulepitud kohustuste täitmise eest vastutab.

ÜKSJALG – väiketalupoeg Eestis, kelle talud asetsesid hajataludena küladevahelistel kogukonna ühis- ja metsamaadel.
Üksjala nimetus tuleb arvatavasti sellest, et ta tegi oma majandamisel oleva maa eest mõisale ühe jalapäeva nädalas.

Suuremates taludes kasutati palgalisi sulaseid ja teenijatüdrukuid.

SULANE – on talupoeg, kes aastapalga ja tööriietuse eest peremehe majja asub, et teda põllu- ja majatöödes abistada. Ta teeb peremehe eest harilikult ka teopäevad mõisas.

VABADIK – 1.abielus sulane, kes on töökohast peremehe juures loobunud ja endale onni soetanud või elab üürilisena ja harib endale väikese kartulimaa. Ta peab koos naisega tegema maaomanikule tööpäevi.
Jääb sulane vanaks ega suuda enam töötada, muutub ta vabadikuks ja võib, kui mõisnik seda temale lubab, kerjata.
2. maata talupoeg (pops)

POPSID – maaelanike kiht, kel on võõra maa peal eluase ühes väikese põllumaalapi kasutamise õigusega või ilma selleta. Popside juriidiline seisund oli väga ebakindel. See paranes alles Eesti iseseisvuse ajal, kui 1926.aastal anti välja nn. popsiseadus.

POBUL – Eestis ja Lätis sama, mis pops. Pobulid olid vabastatud kõigist või osast riigimaksudest.

PÄEVILINE – mingi kohustuse katteks vastavas lepingus ette nähtud arv päevi töötav tööline (näit. popsikoha omanik, kes tasub oma loomade karjatamise eest peremehe karjas või oma maalapi renti tööpäevadega).

PÕLLUTÖÖLINE – palgaline isik, kes töötab põllunduses. Põllutöölisteks ei võinud olla lapsed alla 12 eluaasta. Alaealised kuni 16.eluaastani võisid töötada ainult abitöödel. Taluniku ja põllutöölise vahel sõlmiti kirjalik tööleping. Ühtlasi anti põllutöölisele palgaraamat, kuhu märgiti tehtud töö normid ja makstud palk. Palk maksti loonusena ja rahas, kogu palk arvestati aga loonusühikute alusel.

SUVILINE – suveks palgatav põllutööline.

AASTATÖÖLISELE – maksti palka iga 3 kuu tagant, moonavilja aga iga kuu eest ette. Põllutööliste keskmine aastane tööpäev ei tohtinud ületada 9 töötundi. Pikimal tööpäeval olgu vähemalt 9 tundi öövaheaega ööpäeva jooksul. Kõigile põllutöölistele peab võimaldatama pühapäevarahu v.a. majatalituses töötavad põllutöölised. Peale selle saavad nad 1 vaba päeva kuus ja 2 laadapäeva aastas.