Allikas: Põlva Talurahvamuuseum ja Miksikese koostöö
Vaata lisa portaalis www.kool.ee

Laut kuulub samuti eesti talu traditsiooniliste kõrvalhoonete hulka ja on vajalik koduloomade pidamiseks. Koduloomadest pidasid eestlased lehmi, lambaid, kitsi, sigu, härgi ja hobuseid, kodulindudest peamiselt kanu, vähem hanesid. Härjad ja hobused olid tööloomad. Algselt oli laudaks tara või kerge seinaga piiratud postidele toetuv katusealune (tahr), hiljem hakati ehitama palkseintega hooneid. Uuemad laudad ehitati kas osaliselt või täielikult kiviseintega. Lõuna-Eestis hakati metsamaterjali kalliduse tõttu ehitatama 20.saj. algul saviseintega lautasid.

19.sajandil oli veiselaut juba tüüpiline kompleksehitis, kus loomade pidamise ruumi juurde kuulus ka hoiuruum loomasööda jaoks.

Laudad olid sõnnikulaudad s.t. talve jooksul kogunenud sõnnik jäeti loomadele alla. Lauta jäetud sõnnik kaitses loomi külma eest, sest kääriv sõnnik andis sooja. Kevadel veeti sõnnik põllule. Sõnniku tõttu lagunesid puidust hooned kiiresti ja nende iga oli lühike. Seetõttu hakati 19.saj. II poolel ehitama osaliselt või täielikult kivist seintega lautasid, Lõuna-Eestis ka saviseintega lautasid.

Esialgu olid laudad suhteliselt väikesed, akendeta ja muldpõrandaga. Loomadele allapanuks kasutati põhku. Hilisemal ajal hakati allapanuna kasutama ka turvast. Hiljem tehti lautadele valguse sissepääsuks avad või väikesed aknad.

Lõuna- ja Ida-Eestis, kus veisekasvatusel oli suur osatähtsus, ehitati tavaliselt veiselaut eraldi. Sinna kõrvale kõlgus heinte ja põhu hoidmiseks. Sageli oli lauda ja kõlguse vahel laeta, kerge tagaseinaga, eest lahtine või taraga piiratud vahelik e. tahr. Väiksematele loomadele (sead, lambad) ehitati vastu veiselauda seina või rehealuse pikendatud räästa alla väikesed kaldkatusega ruumid.

Laut võis olla ehitatud ühise katuse alla aida, rehielamu või mõne majandushoonega.

Kivist ja savist ehitatud laudad asusid enamasti eraldi.

Laudas olid väikeloomadele eraldi aedikud e. sulud. Veised olid tavaliselt lõas piki seinaäärt. Esialgu kasutati sarvede külge seotavat nööri, hiljem hakati kasutama kaelapandavat ketti. Hein ja põhk pandi varasemal ajal lihtsalt seina äärde maha. 19.sajandil hakati tegema eraldi sõimesid vastavalt loomaliigile. Kanade jaoks oli laudas eraldi nurk varbadega e. õrtega.

Hobuse jaoks oli rehealuses omaette ruum, latter. Kui hobuseid oli rohkem, siis ehitati neile eraldi hoone – tall. Hobusetalle hakati Lõuna-Eestis ehitama 19.saj. lõpus. Tallid ehitati enamasti rehealuse otsa, sissekäiguga rehealusest.

Varasemal ajal, mil loomade talvitusruumiks kasutati rehealust, oli tarvis rehealune soojustada. Rehealuse tagumine värav kaeti nii seest- kui väljastpoolt hoolikalt pikkade õlgede, põhu, pilliroo, hagude, kadaka- või kuuseokste jm. sellisega. Rehetoale kõige lähemale pandi lüpsilehmad, sest neid oli tarvis lüpsta; kaugemale mullikad ja ahtrad lehmad. Hobused ja härjad pandi esiväravate lähedale, kust neid oli lihtsam töö tegemiseks välja viia. Lambatalledele, põrsastele jt. pisikestele loomadele tehti ajutised sulud. Suurte külmadega viidi vastsündinud loomad ja kanad rehetuppa sooja.

Talulaut, lauda otsas katusekaldega ruum.

Talulaut söödaruumiga

 
Heinaküün

Taluheinamaadele ja luhtadele, mis asusid taluõuest kaugel, ehitati HEINAKÜÜNID. Heinad veeti kodu juurde talvel külmunud maaga, mil vedu oli hõlpsam.

Küüni seinad tehti hõredad, peentest palkidest või lattidest, katus kaeti õlgedega. Küünid ehitati ilma laeta, sissepääs asus paari palgi kõrgusel ja oli suletav lükanduksega või hoopis ilma ukseta. Hilisemad küünid ehitati laudseintega ja kõrgete kahepoolsete väravatega, et oleks võimalik hobusega küüni sõita. Kellel küüni ei olnud, pani heinad kuhja.