Allikas: Põlva Talurahvamuuseum ja Miksikese koostöö
Vaata lisa portaalis www.kool.ee

Saun on igipõline ja üldlevinud peaaegu kõigi soome-ugri rahvaste juures, samuti on saunad levinud lätlastel.

Saun on väike köetav puuehitis, mis tuleohu tõttu ehitati teistest taluhoonetest eemale, võimalusel jõe, järve või tiigi lähedusse. 18.sajandi keskpaigas oli Kagu-Eestis peaaegu igal talul oma saun, kus käidi kord nädalas. Saun oli leilivõtmise ja higistamise koht, samuti kasutati sauna arstimiseks. Sauna ja saunaskäimisega seotud kombeid on kõige rohkem just Lõuna-Eestis. Seal oli tavaks ehitada saun eraldi ja see oli enamasti igas talus. Põhja-Eestis ja osaliselt sisemaal oli tavaks vihelda ja leili võtta rehetoas.

Varasemal ajal ehitati saun pooleldi või täiesti maa sisse, hiljem hakati ehitama puidust (palkidest) hooneid. Maa sisse ehitatud nn. koobassaunad olid levinud Lõuna-Eestis, sest künklikul maastikul oli neid lihtsam ehitada. Vanad saunad olid üheruumilised. Saunaahi paiknes nurgas, suu ukse poole, oli ka kivihunnikutaolisi ahje. Välisvalgust andis väike paja (ava) kahe seinapalgi vahel. Muldpõrand kaeti saunaajaks õlgedega.

Sauna sisustusse kuulusid õrred rõivaste riputamiseks, pingid, veenõud, kibud. Leili võtmiseks ja vihtlemiseks ehitati umbes meetrikõrgune saunalava, mis toetus puupostidele või kinnitus seinapalkide vahele. 19.saj. lõpus ehitati saunale esik (vöörus), kus sai riietuda. Saunavihad tehti arukasest, aga ka tamme ja kadakaokstest, raviotstarbeks nõgesevihtu.

Saunas käidi laupäevaõhtuti, enne mehed, siis naised. Varasemal ajal oli levinud meeste-naiste ühine saunaskäimine. Usuti, et vihtlemine paneb lapsed kasvama ja teeb noored neiud kauniks. Nädala sees köeti sauna heinaajal ja rehepeksu ajal. Talvel suurte külmadega jäeti mõni laupäev vahele. Haigete inimeste jaoks köeti saun neljapäeval, mil võeti ette igasuguseid ravitoiminguid ja nõidumisi.

Saun köeti nii, et pimedaks oleks saunas käidud. Öeldi: “Laupäeva lõuna ajal on vihtlemisvesi rõõsk piim, õhtupoolikul vesi ja pärast päevaloojangut sula veri.”

Sauna köeti lehtpuudega. Kõige mahedam saun pidi saama kase- ja lepapuuga kütmisel, kõige mõrum saun pihlaka või pärnaga kütmisel. Haavapuuga kütmisel pidi saunaskäinul keha sügelema hakkama ja talle võisid kärnad tulla.

Saunavett soojendati kas lahtisele koldele asetatud pajas, ahju ees rippuvas pajas, elamus või suvekojas. Hiljem hakkasid levima saunaköögid.

Sauna tuli minna heas ja lahkes meeleolus. Saunas ei tohtinud tülitseda. Vihtlemisel tuli vastastikku üksteist abistada ja kombekohaseid tänusõnu lausuda.

Saun oli püha koht. Arvati, et saunas käivad esivanemate hinged ja haldjad. Saun oli sünnitusruum ja tohterdamiskoht; saunas suitsutati liha, kuivatati väheses koguses vilja või lina, vanutati villast riiet.

Sauna kasutati ka eluruumina, kus elasid vaesed ja maata inimesed, kes saunaajaks pidid oma kraaminatukesega välja kolima. Magamiseks kasutasid nad saunalava, toitu tegid ahjusuus. Pärast talude päriseksostmist oli Lõuna-Eesti suurtaludes saunakambrite ehitamine väga levinud. Saunas elasid saunikupered, kes kasutatava maa ja eluruumi eest tegid peremehele tööd.

Koolitalu saun Karilatsis

Teised taluhooned asusid ümber õueplatsi.

Vanim ehitis oli tugevatest lattidest kooniline püstkoda lahtise koldega keskel, mille kohal rippus pada - suveköök (paargu). Seal valmistati suvel perele toitu, piduroogasid aastaringi, soojendati sauna- ja pesuvett, tehti loomadele toitu jm. majandustöid. Koonilisest püstkojast arenes edasi neljaseinaline suvekoda, mis oli algselt samuti lahtise keedukoldega, ning asus hoone tagaseinas või keskel. Hoonel korsten puudus ja suits väljus katuses olevate suitsuluukide ja ukseava kaudu. 19.sajandi II poolel hakati Kagu-Eestis kasutama lahtise kolde asemel sissemüüritud katelt.

Lõuna-Eestis ehitati sageli suveköök saunaga ühise katuse alla.