Allikas: Põlva Talurahvamuuseum
"Karilatsi aeg Miksikeses"

Vanemas eesti keeles tähendas pere üldiselt sedasama, mis talu. Kui ühte talumajapidamist majandas üks talupere nimetati seda üksikpereks e. lihtpereks. Kui ühte talu haris mitu peret, oli tegemist poolemaameestega. Need olid omaette pered, kes elasid koos ühes talus, harilikult oli neid 2-3. Poolemaameeste talud võisid kujuneda isatalu jagunemisel poegade vahel või võttis peremees, kes vaesuse või jõuetuse tõttu ei suutnud üksi talu pidada, endale abiks teise peremehe.

Poolemaamehed võisid majandada ka ühiselt. Sel juhul kandsid nad koormisi ühiselt. Kasutati ka sellist moodust, kus talud olid praktiliselt omaette, ainult koormised tasuti ühiselt. Vakuraamatus oldi kirjas ühise, ematalu, nime all. Selline viis oli talupoegadele kasulikum, sest talu suuruse vähenemisel koormised ei vähenenud proportsionaalselt.

Talu töötas omaette ja vastutas ise oma koormiste tasumise eest. Külakogukonnale vastutus ei laienenud.

Talu eesotsas seisis peremees, kes juhtis kogu majapidamist ja vastutas selle eest.

Talu oli vakuraamatus kirjas peremehe nime järgi. Peremees esindas peret (talu) küla ühisettevõtmistes, mõisa-ja ametivõimude ees, korraldas talutööd, palkas sulased ja tüdrukud, jne. Peret kutsuti peremehe nime ja talu nime järgi.

Perenaine korraldas naispere töid ja pere toitlustamist s.o. kodust majapidamist.

Peresse võis kuuluda peale talupidaja perekonna ka teisi inimesi; kaugemaid sugulasi ja teenijaid. Perekond koos üksiksugulastega (vallalised õed-vennad) ja vanematega moodustas laienenud pere. Talu kuulus harilikult ühele, hilisemal ajal üldjuhul vanemale pojale. Mitmest perekonnast moodustunud talupere oli liitpere. Liitperesse kuulusid ka sulased ja teenijatüdrukud, kes olid ajutised pereliikmed. Kui peres oli tööjõulisi pereliikmeid, et tarvitsetud abilisi kasutada.

Mõisateol peremees ja perenaine ise üldreeglina ei käinud, sinna saadeti taluteenijad. Ajal, mil kohustused mõisale olid väga koormavad, oli talu sunnitud just seetõttu teenijaid kasutama, et ei suudetud muidu teokohustust täita. Talu enda tööd oleksid jäänud tegemata.

Talutööd jagunesid meeste- ja naistetöödeks.

Eesti mandriosas oli meeste hooleks künd ja külv, töö- ja majapidamisriistade valmistamine ning parandamine, metsatöö, voorid, veotööd, hobuste eest hoolitsemine, ehitamine jne.

Naised pidasid loomi, ketrasid lõnga, valmistasid riiet ja rõivaid, hoolitsesid toidu ja laste eest.

Pere ühistöödeks olid sõnnikuvedu, heinategu, viljalõikus, rehepeks.

Lapsed võtsid talutöödest jõudumööda osa 5-6 eluaastast alates. Nad käisid karjas, hoidsid nooremaid õdesid-vendi, aitasid kaasa kodustes töödes ja ühistöödel.

Talupere kõrval eristatakse ka teisi peresid - moonaka- ja saunikupered, vabadiku-, käsitöölise- kaupmehe- jt. peresid.

Vabadiku- ja sulaseperede arvu kasvuga pere struktuur lihtsustus, liitperede arv vähenes.

Lähestikused pered moodustavad küla, kaugeid peresid nimetatakse üksikperedeks.

Küla ühiskasutuses olid karjamaad ja mets. Metsa võis kasutada oma tarbeks, mitte müügiks.

Ühine oli külavainu, kus seisis külakiik. Seal käis külarahvas nõu pidamas ja pidutsemas.

Levinud olid talgud ja abiajamine.