Allikas: Põlva Talurahvamuuseum ja Miksikese koostöö
Vaata lisa portaalis www.kool.ee

Rehielamu ehitati esiküljega õue poole. Ait (aidad) ehitati enamasti rehielamu kambripoolse otsa lähedusse, et aidauksed oleksid näha (varguste vältimiseks). Laut ehitati kas teisele poole õue või rehielamu rehealuse poolse otsa lähedusse. Saun ja suvekoda ehitati taluõuest kaugemale tuleohu tõttu.

Leidus ka väikesi majapidamisi, kus rehielamu oli talu ainsaks hooneks.

Lõuna-Eestis ehitati rehielamu kamber, rehetuba ja rehealune kõrvuti ritta ühelaiuste ja sageli ka ühekõrguste ruumidena.

Rehielamu ehitamisel peeti silmas ilmakaari. Ehitati nii, et kambrid oleksid lõuna, rehealune põhja poole. Ehitamisega oli seotud rida kombeid:

Et hoone saaks kuiv, tuli ehitamist alustada vanal kuul (kuu viimasel veerandil), noorel kuul ehitatud hoone pidi ruttu ära mädanema.

Täiskuu ajal pandud katus ei mädanevat, noore kuu ajal pandud katus ei pidavat vihma.

Nurgakivi tuli hoonele panna noorel kuul, kuna vanal kuul pandud nurgakiviga hoone hakkavat vajuma.

Ehitamise alustamiseks oli sobiv selge ja tuulevaikne ilm. Pilvise või tuulise ilmaga rajatud hoone pidavat saama suitsune.

Elamu ehitati tahumata männi- või kuusepalkidest.

Rehielamu ehitati ilma vundamendita. Ehitamist alustati nurgakivide panekuga.

Kui hoonel oli katus peal, laoti soojustamiseks nurgakivide vahed täis suuri maakive, millede vahed täideti seest- ja väljastpoolt saviga.

Nurgakivide vahelist tühimikku võis täita ka palgiga, mis asetati nurgakivide vahele maapinnale. Seda palki nimetati muldhirs. Vahe topiti tihedalt sambla või takkudega kinni. Kui palk ära mädanes, vahetati see uue vastu välja.

Seina äärde võis ajada ka 15-30 sentimeetrise muldvalli, mida nimetati muldpingiks. Rehetoa esiküljel asuvat muldpinki kasutati istmena.

Rehielamu katus tehti õlgedest (rukkiõled), kohati kasutati ka kisklaudu. Rookatuseid oli Lõuna-Eestis vähem. 19.sajandi lõpus hakkasid levima laastukatused.

Rehielamu koosnes kolmest põhiosast:
rehetuba
rehealune
kamber (kambrid)

Vanemal rehielamutüübil kambreid ei olnud. 18-19.sajandil oli kamber juba üldine, kuid püsis 19.sajandi alguseni kütmata ruumina, mida suvel kasutati magamiseks, talvel toiduainete ja riiete panipaigana.

Keskne ruum rehielamus oli köetav rehetuba, kuhu koondus kogu talupere elu. Kogu aasta oli ta elutuba, kuid sügisesel rehepeksuajal kuivatati seal vilja. Rehetoa suuruseks oli 30-40 m² ja kõrguseks 3-3,5 m. Piki hoonet kulgevatel tugevatel taladel asusid lahtised liigutatavad parred, umbes 15 sm läbimõõduga ümarpalgid. Neid oli 12-15 ja nad jaotati vilja kuivatamiseks rühmadesse, mida nimetati lauguseks. Sinna pandi viljavihud kuivama. Muul ajal seisid parred kokkulükatult kahes rühmas ja seal võis magada või hoida küttepuid.

Rehielamu oli väga pikka aega korstnata. Reheahju kütmisel tuli kogu suits rehetuppa.

Suits läks välja seinas olevate avade (räpnaaukude) ja pajade (aknaavad) kaudu, samuti olid kütmise ajal uksed avatud. Suitsupiir oli 1-1,5 m kõrgusel. Kütmise ajal oldi kas kambris või õues. Keeruline oli olukord talvel, mil täiskasvanud said õues töötada, kuid lastel polnud kuskil mujal olla, kui suitsuses rehetoas ja külmetada. Väiksemad pugesid tekkide või riiete sisse, suurematel tuli taluda külma ja suitsu. Korstnate ehitamine ei olnud eestlaste seas populaarne. Põlvamaal hakati korstnaga rehielamuid ehitama Räpina kandis 1820-ndatel aastatel, kus selliseid elamuid oligi kõige rohkem. Mujal esines korstnaga rehielamuid vähem. Rohkem hakati korstnaid ehitama sajandi viimasel veerandil. Veel 20.sajandi I poolel esines korstnata rehielamuid.

17-18.sajandil olid rehielamutes akende asemel lükandluukidega suletavad avad (pajad). Kasutati ka seapõit või maokelmet. Klaasaknaid hakati elamutele panema 19.sajandi II poolel. Esimesed aknad olid väikesed, algul kahe, hiljem nelja ruuduga. Edaspidi hakati kasutama kuue ruuduga aknaid.

Rehetoal oli 3 ust - rehealusesse, kambrisse ja esiküljel õue viiv uks. Vahel viimane puudus ja rehetuppa käidi läbi rehealuse. Uksed tehti madalad, et soe kaotsi ei läheks.

Lõuna-Eestis oli rehetoas suur raudkivist suitsuahi. Ahju ja seina vahele jäeti vahe, mis täideti liivaga, et ei oleks tuleohtu. Võis vahet ka mitte jätta. Ahju peal sai ka magada. Hiljem ehitati kambri soojendamiseks truup. Suits tuli pärast truubi lõõrides ringlemist reheahju tagasi. Kambrid said soojaks, kuid jäid suitsuvabaks.

Toitu valmistati ahjusuu ees lahtisel koldel tuhkhaua kohal rippuvas pajas. Ahjusuu läheduses oli lame kivi (lõugas), millel sai toiduvalmistamise ajal istuda. Hiljem ehitati köögid ja sinna korstnaga pliidid toidu valmistamiseks.

Rehetoa põrand tehti savist, kuhu segati ka liiva või mulda. Savisegu veeti põrandale, tehti veega märjaks ja lasti veidi kuivada. Seejärel lasti põrandat sõtkuda loomadel või lastel ja tambiti põranda pind puutambiga tasaseks. Hiljem kasutati selleks reherulli.

Lagi tehti ümarpalkidest.

Rehetoas olid seinte ääres pingid ja lavad (kravatid), kus sai peal magada. Istumiseks kasutati veel puupakke ja järisid. Magamislava all oli muust ruumist võrega eraldatud kanatool (kanalaut).

Vahel oli ukse läheduses teine kivi, mida nimetati "sandikiviks" ja kuhu istusid almust paluma tulnud kerjused. Neil ei olnud kombeks toas kaugemale minna.

Valgust tares andis peerutuli. Peerge tõmmati kase - või männipuuhalust ja pandi vastavasse hoidjasse, pilakusse, põlema. Peergude asendamine uutega oli laste ülesandeks.

Tule saamiseks hoiti reheahjus paksu tuha all süsi. Juhtus siiski tuli kustuma, käidi teisest perest tuld toomas põlema süüdatud riideräbalaga.

Rehetoa õuepoolses külgseinas asus tavaliselt laud. Mehed istusid seinapoolsel pingil ja naised väljaspool. Kuna pered olid suured, siis kõik korraga söögilaua taha ei mahtunudki. Vana kombe kohaselt tüdrukud süües ei istunud. Ka teenijaspere sõi oma magamisasemel või järidel istudes, toidukauss süles. Pärast sööki tõsteti söögilaua plaat seina äärde, et oleks rohkem ruumi.

Magamiseks kasutati kõiki võimalikke kohti. Suurte taluperede puhul magati rehetoa põrandal õlgedel. Vanemad liikmed said koha ahju peale, mehed magasid ka partel. Suvel oli lihtsam, siis magati aidalakas, kambrites jm. Rehetuppa jäid magama ainult pere vanemad liikmed.

Voodite kasutamine sai üldiseks 19.saj. II poolel. Esialgu voodikotte ei olnud, vaid magati lahtistel õlgedel, millele pandi peale linane või takune riie. Peale võeti riided.

Talvel külmaga toodi rehetuppa sooja ka vastsündinud loomad (talled, vasikas), kanad või haigestunud loomad.

Pärast rehetööde lõppu ja enne jõulusid tehti rehetoas suurkoristus. Peo puhul puistati põrandale puhast liiva, hakitud kuuseoksi ja riputati laua kohale küünlalühter kodus valmistatud küünaldega. Lauatagune sein kaeti valgete linade või punutistega. Suvel kaunistati tuba ja maja noorte kaskede ja kaseokstega.

Rehealuses peksti reht, töödeldi lina ja tehti muid vajalikke töid. Talvel toodi rehealusesse ka loomad. Rehealune täitis talli ülesannet, kus hoiti hobust (hobuseid). Rehealuse põrand oli samuti savist nagu rehetoalgi. Suvel kasutati rehealust söögi- ja tööruumina, siin hoiti põllutööriistu ja veokeid. Suur (70-80 m²) ruum oli sobivaks peopaigaks.

Rehealuse kõrvale või otsa ehitati sageli ka aganik, sealaut, hobusetall või loomalaut.

Hobusetall ehitati nii, et hobune viidi talli läbi rehealuse. Nii oli hobune paremini kaitstud varaste eest.

Kambrites sai esialgu elada vaid soojal ajal. Juba küttega kambrite puhul elas kambris taluperemees oma perega, sulase pere jt. elasid rehetoas. Kui kambreid oli mitu, said ka teenijad omale eraldi toa.

Juba 18.saj. lõpus soovitati talupoegadel varustada oma maja korstnaga ja klaasakendega ning muuta kamber rehetoast köetavaks suitsuvabaks ruumiks.

1815.aastal andis keiser Aleksander I korralduse kõik elamud 12 aasta jooksul rehest lahku viia. Olukord hakkas veidi paranema, hakati tegema laudpõrandaid. Kuid majanduslik kitsikus ja ränk orjus muutsid talupojad ükskõikseks ja suurt edu ei olnud. 19.saj. I poolel hakati Räpina ümbruses ehitama suitsuvabasid kambreid, mis said peremehe eluruumiks. Rehetuba jäi köögiks, tööruumiks ja vanade ning teenijate elutoaks. Murrang saabus 19.saj. keskpaiku koos mõisa sõltuvusest vabanemisega.

Eraldi elamute ehitamisega hakati endisi rehielamuid kasutama vilja kuivatamiseks, töötlemiseks ja säilitamiseks, samuti lina töötlemiseks ja majapidamistööde tegemiseks.