|
|
 |
 |
 |
|
 |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
 |
|
|
|
|
» |
|
|
|
» |
|
|
|
» |
|
|
|
» |
|
|
|
» |
|
|
|
» |
|
|
|
» |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
 |
Traadita interneti leviala
Area of Wireless Internet |
 |
 |
|
|
 |
|
 |
 |
|
|
| |
| Ait |
 |
Allikas: Põlva Talurahvamuuseum ja Miksikese koostöö
Vaata lisa portaalis www.kool.ee
Aidad olid talu kõrvalhooned, mis olid vajalikud toiduainete, riiete, tööriistade, vilja jm. tagavarade hoidmiseks. Aidad olid arvatavasti olemas juba 10-11.sajandil. Ait ehitati taluõues kohta, mis oli elamust hästi näha. Varasemal ajal olid aidad väikesed üheruumilised hooned, mis ehitati omaette ja kus hoiti enamasti toiduaineid. 19.saj. II poolel ehitati tavaliselt kaks aita - üks viljaait, kus hoiti ka toiduaineid, teine riideait. Riideaita kasutati suvel magamisruumina. Väiketaludes oli enamasti üks ait, vilja ja toiduainete jaoks.
19.sajandil hakati ehitama aitasid, kus ühe katuse all oli juba mitu ruumi - vilja, riiete ja toiduainete jaoks eraldi. Neid oli võimalik ehitada suurematel ja jõukamatel taludel. Vastavalt piirkonnale võisid olla eraldi liha- kala-, piima-, mee-, puuviljaait või ka võrguait, mis oli vajalik rannikualadel.
Vilja hoiti aidas viljatünnides ja -kirstudes, hiljem ehitati vilja hoidmiseks salved.
Riideaidas olid riiete, kangaste ja riiete valmistamiseks vajalike materjalide hoidmiseks riidekirstud. Samuti asusid riideaidas voodid, kus tüdrukud suvel magasid. Riidekirstud olid enamasti kaunistustega.
Aida võis ehitada ühise katuse alla ka teiste kõrvalhoonetega nagu laut, kuur, varjualune, majandusruum.
Aida ehitamisel pandi nurkade alla suured maakivid, mis tõstsid hoone maapinnast kõrgemale. Pidevalt liikuv õhk hoidis ruumi kuivana. Vilja- ja riideait ehitati palkidest. Aida põrand tehti lõhandikest või kisklaudadest. Aidauksed tehti tugevad ja lukustati. Sageli uksed ja piirded kaunistati. Aidaukse allnurgas oli tavaliselt väike auk, kust kass pääses hiiri ja rotte püüdma.
Mitme aida ühise katuse alla ehitamisel, tehti aida esiküljele ulualune, mille põrandaks oli aidapõrandaga samal kõrgusel asuv lõhandikest või laudadest sild (trepp, aidaedine). See hõlbustas viljavedu ja muid veotöid. Aidatrepi ühte või mõlemasse otsa võis olla ehitatud ka väike trepikamber, uksega trepile. Kambris seisis käsikivi või hoiti seal piima jm., vajadusel anti kamber sulaste käsutusse.
Aitade ühendamisel võidi jätta nende vahele väravaga suletav vahelik veokite või põllutööriistade hoidmiseks. Sellised aidad on levinud Lääne-Eestis ja Setumaal.
Ehitati ka katusekorrusega aitu, mille ülemise ruumi ees oli rõdu, kuhu viis trepp rõdu põrandas oleva augu kaudu.
Liha- ja kalaait ehitati maa peale ja neil oli muld- või kivipõrand, ka seinad võidi teha kivist. Selline ait püsis jahe ka suvisel kuumal ajal.
Hoonetest oli ait ehitis, mille välimusele pöörati suurt tähelepanu. Ait ehitati tugev ja kaunis, eriti pöörati tähelepanu ustele, mis pidid olema vastupidavad ja kaunistustega.
Vilja säilitamisega olid seotud mitmed kombed, mis pidid takistama “tulu majast väljaviimist”. Viljasalvedesse tehti ristikujutisi, et puuk ei saaks vilja ära viia. Viljaaidas hoiti tõnnivakka, kuhu lõikuse ajal toodi ande; Setumaal hoiti viljasalves puust kuju Pekkot, mis pidi kindlustama viljaõnne. Kevadisel salvede puhastamisel visati peotäis vilja salve tagasi, et viljaõnn ei kaoks.
Lõhandik - kirve ja kiilu abil pikuti poolitatud palk. |
| |
|
|
|
|
|
 |
